Mis küll on juhtunud individuaalsuse ja sõnavabadusega? Ühiskond on muutumas üleliia tundlikuks. Ma ei toeta tsensuuri ega uut nõiajahti, mille nimeks «tühistamiskultuur». Isiku- ja loomevabadus ei tohiks olla piiratud üksnes seetõttu, et viis, kuidas keegi seda vabadust kasutab, võib riivata kellegi kolmanda tundeid.
Väljendusvabadus kaitseb inimese teadvustatud väljendusi sõltumata nende väärtusest, õigsusest ja mõistlikkusest. Kuna ideed ja veendumused tähistavad pigem sisemisi protsesse, kuuludes forum internum’i valdkonda, võib jagada väljendusvabaduse kaitse-eseme kaheks valdkonnaks: arvamusteks ja muuks infoks. Ei ole mingit tähtsust sellel, mis teemal arvamust avaldatakse, ega sellel, kui mõtteavaldus tundub olevat väär või väärtusetu. Kaitstud on nii kommertsreklaam kui ka poleemika, nii väärtushinnangud kui ka faktiväited.
Väljendusvabadus „ei piirne üksnes kontrollitava faktilise ehk tõese ja mõõdetava teabe esitamisega, vaid hõlmab ka arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute, mõtete ja kujutluste väljendamist“. Kaitstud on ka eneseväljendus, mis ründab ning on šokeeriva ja häiriva laadiga. Inimeste kooselu tingib alati piiranguid, sest ühe inimese õigusi piiravad teiste inimeste õigused. Kriitika on niisama vajalik reaktsioon meie enesekujutamisele nagu meie tegutsemisvabaduse vältimatu piiramine näiteks liikluses, on leidnud Peter Schlechtriem